Ilvese kikilips

Ei midagi erilist. Tavaline. Täiesti tavaline. Must, täpiline, punane-tegelikult pole isegi oluline, et milline, sest kõik räägivad sellest nagunii. Ja räägivad siis kui see on mõnikord natuke teistsugune. Natuke viltu. Või siis kui see on väiksest uinakust Tallinn-Stockholm lennul pisut kortsu vajunud. Aga eriti räägiks nad sellest siis kui seda üks päeva enam ei oleks. Nagu ei oleks kunagi olnudki. Kohe nii kadunud oleks. Ühesõnaga nad näevad, nad teavad ja nad räägivad. Vaevalt, et nad isegi aru saavad, miks nad sellest räägivad. Rääkida saaks ju nii paljudest teistest asjadest, näiteks Iisraeli ja Palestiina konfliktist või sellest, kas tütar peaks olema lasteia jõulupeol jäneseks või hoopis piparkoogiks maskeeritud. Aga sellel hetkel kui nad neid sõnu välja ütlevad, ei huvita neid miski muu. Ei saagi huvitada, sest kahest asjast korraga ei saa ju rääkida. Põhimõtteliselt isegi saab aga see on rohkem naiste teema. Teda aga rääkimine ei huvita. Ei huvita ka konfliktid ega piparkoogid, ei naised ega ka mitte see, miks tast räägitakse. Ta isegi ei naudi seda tähelepanu. Aga ega tal midagi väga selle vastu ka ei ole. Apaatsus. Täieli apaatsus.

Organiseeritud kuritegevus ehk kuidas mind ründasid tapjavaresed

Kõnnin. On oktoober ja sajab lund. Väike Marta on ka. Kärus. Ostan Yam-Yam'ist 25-krooni-maksva kanawrapi. Tuju läheb paremaks. Vaatan. Lumes istub üksik vares. Mõtlen. Ei tea kas tal on jalgadel külm ka. Vaatan. Vareseid tuleb juurde. Mingi kuuekas on juba kokku. Paaris arv igatahes. Kaks varest tõusevad lendu ja maanduvad minu kõrval. Kõnnin edasi. Kordub sama. Tagumine paar lendab muudkui ette. Süsteem, mõtlen. Astun edasi ja tagumised stardivad jälle. Ei maandu minu kõrval. Maandub peas. Minu peas. Ajan ära ja tunnen viha enda vastu, et külmetavale varesele kaasa tundsin. Loll. Jälitavad edasi. Panen jooksu. Käruga. Ajavad taga. Karjun ja hirmutan vareseid. Ei mõju. Lähen üle suure sõidutee. Raputasin vist maha. Kõnnin rahulikult edasi. Äkki vaatan, vares lendab ja maandub mu kõrval. Kraaksub ja arvab, et ma aru ei saa, et ta ütleb et ma leidsin ta ülesse, tulge siia, ma püüan teda nii kaua kinni hoida. Kompanjonid saabuvad. Kordub juba tuttav ja vares maandub pähe. Ajan wrapi vankrisse. Raisk, nüüd läheb sõjaks.

Mitte armastusest!

On inimesi, kes panevad nutma.
Ka üksnes nende silmavaade.
On inimesi, kes panevad nutma.
Humaansuse põhjakaabe.

Sa tahad, Sa hoolid, Sa suudad.
Nad ei taha, ei hooli, ei näe.
Sa katsetad, ennast muudad,
lõpuks loobud ja tõstad käed.

22.september '09

Nõudmisel

Sametpehmetel sammudel
kaob kahtluste vari,
ma tahan, ma tahan, ma tahan,
olen alati teadnud,
et see on just parim,
kuid kõik on peitunud hirmude taha.

Oma tundeid laenates homsetelt tundidelt,
on hea ja õige ja õilis,
võttes riske ja seilates võõrastel laevadel,
idealismi ülehomsesse põimin.

1.august.2009