Ilvese kikilips

Ei midagi erilist. Tavaline. Täiesti tavaline. Must, täpiline, punane-tegelikult pole isegi oluline, et milline, sest kõik räägivad sellest nagunii. Ja räägivad siis kui see on mõnikord natuke teistsugune. Natuke viltu. Või siis kui see on väiksest uinakust Tallinn-Stockholm lennul pisut kortsu vajunud. Aga eriti räägiks nad sellest siis kui seda üks päeva enam ei oleks. Nagu ei oleks kunagi olnudki. Kohe nii kadunud oleks. Ühesõnaga nad näevad, nad teavad ja nad räägivad. Vaevalt, et nad isegi aru saavad, miks nad sellest räägivad. Rääkida saaks ju nii paljudest teistest asjadest, näiteks Iisraeli ja Palestiina konfliktist või sellest, kas tütar peaks olema lasteia jõulupeol jäneseks või hoopis piparkoogiks maskeeritud. Aga sellel hetkel kui nad neid sõnu välja ütlevad, ei huvita neid miski muu. Ei saagi huvitada, sest kahest asjast korraga ei saa ju rääkida. Põhimõtteliselt isegi saab aga see on rohkem naiste teema. Teda aga rääkimine ei huvita. Ei huvita ka konfliktid ega piparkoogid, ei naised ega ka mitte see, miks tast räägitakse. Ta isegi ei naudi seda tähelepanu. Aga ega tal midagi väga selle vastu ka ei ole. Apaatsus. Täieli apaatsus.