Organiseeritud kuritegevus ehk kuidas mind ründasid tapjavaresed

Kõnnin. On oktoober ja sajab lund. Väike Marta on ka. Kärus. Ostan Yam-Yam'ist 25-krooni-maksva kanawrapi. Tuju läheb paremaks. Vaatan. Lumes istub üksik vares. Mõtlen. Ei tea kas tal on jalgadel külm ka. Vaatan. Vareseid tuleb juurde. Mingi kuuekas on juba kokku. Paaris arv igatahes. Kaks varest tõusevad lendu ja maanduvad minu kõrval. Kõnnin edasi. Kordub sama. Tagumine paar lendab muudkui ette. Süsteem, mõtlen. Astun edasi ja tagumised stardivad jälle. Ei maandu minu kõrval. Maandub peas. Minu peas. Ajan ära ja tunnen viha enda vastu, et külmetavale varesele kaasa tundsin. Loll. Jälitavad edasi. Panen jooksu. Käruga. Ajavad taga. Karjun ja hirmutan vareseid. Ei mõju. Lähen üle suure sõidutee. Raputasin vist maha. Kõnnin rahulikult edasi. Äkki vaatan, vares lendab ja maandub mu kõrval. Kraaksub ja arvab, et ma aru ei saa, et ta ütleb et ma leidsin ta ülesse, tulge siia, ma püüan teda nii kaua kinni hoida. Kompanjonid saabuvad. Kordub juba tuttav ja vares maandub pähe. Ajan wrapi vankrisse. Raisk, nüüd läheb sõjaks.