„****i küll!” vannub Müller omaette ja
jõllitab maha komistamise põhjuseks olevate lahtiste kingapaelte poole. Või oli
põhjuseks hoopis eilne päev, mil viinal üle tüki aja jälle süümepiinadeta
voolata lasti. Tavaliselt oleks tal ükskõik olnud aga, et sita enesetundega
päev veelgi hullemaks ei läheks, tahtis ta paelad kinni siduda. Kummardamata
nagu trikimees Jürgen Veber seda teeb. Aga ta ei saa. Ei oska. Ja lahti need
jäidki.
Oli 28. jaanuar ning Tartu oli vaikne. Vist
magas veel. Sellest andsid märku Õpetaja tänaval lumest rookimata teed ja
pimedad aknad. Ka vanameister Hurt oli lume alla mattunud, nii, et vabalt oleks
võinud see ka Treffneri, Lutsu või Kaisa Oja kuju olla.
Müller tegi käega kiire liigutuse, pühkides
nii oma kiilalt 56-aastaselt pealaelt sinna sulama langenud lumehelbed ning
ühtlasi stimuleerides vereringet ajus, et arukad mõtted ikka kiiremini oimusagaratest
välja tuleksid ning hakkas krudiseval ja sinakasvalgel lumel edasi minema.
_____________________________________________________________________
„Tuul on vist jälle õlletehase poolt,” mõtles
Lembit tõmmates kopsudesse karge ja humalase õhusõõmu ning üritas oma nööbituks
rapsitud kuube kõvemini keha ümber tõmmata. Õhus levivad vürtsikad aroomid ei lasknud
aga hetkekski unustada, millega seda kaunist talvist päeva sisustada võiks.
Pealegi oli kell alles pool 8 ning laupäev andis märku, et enne esmaspäeva
järgneb sellele veel ka pühapäev. Ja kokkuvõõtes pole ju üleüldse vahet mis
päev on.
Väikse Vanemuise ees polnud näha midagi peale
tema enda jälgede ning sellest võis välja lugeda, et Sass polnud siin veel
käinud. Vaevu jõudis ta selle mõtte ära mõelda kui nurga tagant tuli nähtavale
ümmarguste prillidega naljakalt hüplevalt kõndiv Müller, suur hall sall silmini
ümber kaela seotud. Jõudmata ootava sõbrani avas Müller kiirustades suu:
„Tõid vä?”
„Tõin,” vastas paari kuu pärast oma 50-nendat
juubeli tähistav Lembit ning näitas oma sõnade tõestuseks tömpide sõrmede vahel väikest valge
pulbriga kotikest,
”100
grammi, ma rohkem ei saanud, Anna vaatas niigi kurjalt.”
„Anna? Te olete jälle koos vä?”
„No jah, mäletad, sa ütlesid, et ma ootaks ja
ta tuleb roomates tagasi. Tuligi ja süüa teeb ka sama hästi kui vanasti. Tunnen
kuidas tervis tagasi tuleb,” muheles Lembit, endal ilapritsmed härmatisena
habemesse külmunud.
„Olgu, olgu, aga et 100 grammi jah. Noh, seda
on 20 grammi rohkem kui Volki käest, loodan , et piisab. Ilmar lubas ka natuke
tuua. Tuleb vast välja küll. Tänks Lembit.”
„No mis seal ikka, selleks ju sõbrad ongi aga
ole terve ja tervita koduseid,” sõnas Lembit ning hakkas juba tuldud teed tagasi
raudteejaama poole kõndima. Teinud paar sammu pööras Kurvits ümber ja küsis
juba ammu teada küsimuse, ise enda vaimukusest itsitades.
„Oota, Miller, ega Sul muidu raha pole
laenata?”
„Ole nüüd, kus mul seda raha nüüd peaks olema,”
vastas Sass tüdimusega „kõik sai eile maha joodud ju. Ja muide, Herne pood oli
nagunii kinni.”
Pärast väikest ootamist jõudis ka Volk, ulatas
pea sõna lausumata oma pakikese ja kadus tuldud teed. Ilmar lubas oma noosiga
kaheksaks ukse taha tulla.
Sellega sõprade kohtumine lõppes ning kõik
läksid oma teed. Vaid Väikse Vanemuise ees olevad jäljed jäi tõestama, et
sellel talvehommikul kolm sõpra seal kohtunud olid.
______________________________________________________________________________
„TRRRRR,” tirises korduvalt oma töö lõpetanud
ning siis jälle nagu halastusest töötama hakanud vana uksekell veel vanemas
supilinna majas.
„Oh, Ilmar, tule sisse!” rõõmustas Sass
silmates vana hallipäist sõpra ning avas talle sisenemiseks ukse.
„Kuule, ei, mul tuleb täna tegus päev ei taha
aega raisata ega sipelgad ka tühja jutuga päeva surnuks löö,” vastas Karro
kulmu kortsutades talle omasel rahulikul moel ning ulatas Müllerile punase
äärega ümbriku tähtedega CCCP.
„Aga näedsa, kallasin pära sulle siia ümbrikusse.
Palju ei olnud aga sa ju nii härdalt palusid,”
„Ole tänatud. Küll pisike nüüd rõõmustab. Sa
olid muidu üleval kui ma helistasin?”
„Jah, olin ikka, öö küll selge ei olnud aga
tormiga on hea mõtteid mõlgutada,” vastas pikkakasvu ja lahjema kehaehitusega
Ilmar vaadates silmadega ülesse nagu oodates sealtkaudu uusi ja asjalikke
mõttepuhanguid.
„A mis muidu väiksekese nimeks sai,” küsis
Ilmar, kelle näost võis heldimust välja lugeda.
„Iris, ilus Iris!” Vastas uhke papa Müller.
„Ahahh..ilus nimi jah. Aga miks su naisega siis
nii läks?” Julges Ilmar küsida toonil, mis vabandas selle küsimuse kohatust ja
samal ajal nõudes vastust.
„No ma ei tea, ta ise ütleb, et mina olen
süüdi. Süüdistab mind, et ma eile liiga kõva häälega räuskasin ja terve öö
talle kõigest väest selgeks püüdsin teha, kuidas telefoniga saab maaväliseid
vibratsioone kinni püüda ning läbi suu helideks muundada.”
„Oi, aga see on ju hea mõte..jaaa. Ja siis
selle pärast enam ei tulegi jah. No kui Sa tahad siis ma võin ta üle vaadata,
äkki hakkab miskit silma ja oskan asja parandada”
„Arvad, jah, ma tean küll kuidas vanamehed
naisi sellest piirkonnast üle ja läbi vaatavad. Tänan ei. Aga olgu aitäh pulbri
eest igaljuhul. Tasun sulle esimesel võimalusel,” sõnas Müller ja hakkas ukse
sulgemisega külalisele märku andma, et nende jutuajamine on lõpule jõudnud.
„No-noh, pole tänu väärt ja mis see
piimapulber sitt ikka maksab,” vastas Karro ja hakkas teise korruse puutrepist
mööda lehkavat koridori välisukse poole komberdama.
