Neli sõpra

„****i küll!” vannub Müller omaette ja jõllitab maha komistamise põhjuseks olevate lahtiste kingapaelte poole. Või oli põhjuseks hoopis eilne päev, mil viinal üle tüki aja jälle süümepiinadeta voolata lasti. Tavaliselt oleks tal ükskõik olnud aga, et sita enesetundega päev veelgi hullemaks ei läheks, tahtis ta paelad kinni siduda. Kummardamata nagu trikimees Jürgen Veber seda teeb. Aga ta ei saa. Ei oska. Ja lahti need jäidki.

Oli 28. jaanuar ning Tartu oli vaikne. Vist magas veel. Sellest andsid märku Õpetaja tänaval lumest rookimata teed ja pimedad aknad. Ka vanameister Hurt oli lume alla mattunud, nii, et vabalt oleks võinud see ka Treffneri, Lutsu või Kaisa Oja kuju olla.

Müller tegi käega kiire liigutuse, pühkides nii oma kiilalt 56-aastaselt pealaelt sinna sulama langenud lumehelbed ning ühtlasi stimuleerides vereringet ajus, et arukad mõtted ikka kiiremini oimusagaratest välja tuleksid ning hakkas krudiseval ja sinakasvalgel lumel edasi minema.

_____________________________________________________________________

„Tuul on vist jälle õlletehase poolt,” mõtles Lembit tõmmates kopsudesse karge ja humalase õhusõõmu ning üritas oma nööbituks rapsitud kuube kõvemini keha ümber tõmmata. Õhus levivad vürtsikad aroomid ei lasknud aga hetkekski unustada, millega seda kaunist talvist päeva sisustada võiks. Pealegi oli kell alles pool 8 ning laupäev andis märku, et enne esmaspäeva järgneb sellele veel ka pühapäev. Ja kokkuvõõtes pole ju üleüldse vahet mis päev on.

Väikse Vanemuise ees polnud näha midagi peale tema enda jälgede ning sellest võis välja lugeda, et Sass polnud siin veel käinud. Vaevu jõudis ta selle mõtte ära mõelda kui nurga tagant tuli nähtavale ümmarguste prillidega naljakalt hüplevalt kõndiv Müller, suur hall sall silmini ümber kaela seotud. Jõudmata ootava sõbrani avas Müller kiirustades suu:

„Tõid vä?”

„Tõin,” vastas paari kuu pärast oma 50-nendat juubeli tähistav Lembit ning näitas oma sõnade  tõestuseks tömpide sõrmede vahel väikest valge pulbriga kotikest,

 ”100 grammi, ma rohkem ei saanud, Anna vaatas niigi kurjalt.”

„Anna? Te olete jälle koos vä?”

„No jah, mäletad, sa ütlesid, et ma ootaks ja ta tuleb roomates tagasi. Tuligi ja süüa teeb ka sama hästi kui vanasti. Tunnen kuidas tervis tagasi tuleb,” muheles Lembit, endal ilapritsmed härmatisena habemesse külmunud.

„Olgu, olgu, aga et 100 grammi jah. Noh, seda on 20 grammi rohkem kui Volki käest, loodan , et piisab. Ilmar lubas ka natuke tuua. Tuleb vast välja küll. Tänks Lembit.”

„No mis seal ikka, selleks ju sõbrad ongi aga ole terve ja tervita koduseid,” sõnas Lembit ning hakkas juba tuldud teed tagasi raudteejaama poole kõndima. Teinud paar sammu pööras Kurvits ümber ja küsis juba ammu teada küsimuse, ise enda vaimukusest itsitades.

„Oota, Miller, ega Sul muidu raha pole laenata?”

„Ole nüüd, kus mul seda raha nüüd peaks olema,” vastas Sass tüdimusega „kõik sai eile maha joodud ju. Ja muide, Herne pood oli nagunii kinni.”

Pärast väikest ootamist jõudis ka Volk, ulatas pea sõna lausumata oma pakikese ja kadus tuldud teed. Ilmar lubas oma noosiga kaheksaks ukse taha tulla.

Sellega sõprade kohtumine lõppes ning kõik läksid oma teed. Vaid Väikse Vanemuise ees olevad jäljed jäi tõestama, et sellel talvehommikul kolm sõpra seal kohtunud olid.

 ______________________________________________________________________________

„TRRRRR,” tirises korduvalt oma töö lõpetanud ning siis jälle nagu halastusest töötama hakanud vana uksekell veel vanemas supilinna majas.

„Oh, Ilmar, tule sisse!” rõõmustas Sass silmates vana hallipäist sõpra ning avas talle sisenemiseks ukse.

„Kuule, ei, mul tuleb täna tegus päev ei taha aega raisata ega sipelgad ka tühja jutuga päeva surnuks löö,” vastas Karro kulmu kortsutades talle omasel rahulikul moel ning ulatas Müllerile punase äärega ümbriku tähtedega CCCP.

„Aga näedsa, kallasin pära sulle siia ümbrikusse. Palju ei olnud aga sa ju nii härdalt palusid,”

„Ole tänatud. Küll pisike nüüd rõõmustab. Sa olid muidu üleval kui ma helistasin?”

„Jah, olin ikka, öö küll selge ei olnud aga tormiga on hea mõtteid mõlgutada,” vastas pikkakasvu ja lahjema kehaehitusega Ilmar vaadates silmadega ülesse nagu oodates sealtkaudu uusi ja asjalikke mõttepuhanguid.

„A mis muidu väiksekese nimeks sai,” küsis Ilmar, kelle näost võis heldimust välja lugeda.

„Iris, ilus Iris!” Vastas uhke papa Müller.

„Ahahh..ilus nimi jah. Aga miks su naisega siis nii läks?” Julges Ilmar küsida toonil, mis vabandas selle küsimuse kohatust ja samal ajal nõudes vastust.

„No ma ei tea, ta ise ütleb, et mina olen süüdi. Süüdistab mind, et ma eile liiga kõva häälega räuskasin ja terve öö talle kõigest väest selgeks püüdsin teha, kuidas telefoniga saab maaväliseid vibratsioone kinni püüda ning läbi suu helideks muundada.”

„Oi, aga see on ju hea mõte..jaaa. Ja siis selle pärast enam ei tulegi jah. No kui Sa tahad siis ma võin ta üle vaadata, äkki hakkab miskit silma ja oskan asja parandada”

„Arvad, jah, ma tean küll kuidas vanamehed naisi sellest piirkonnast üle ja läbi vaatavad. Tänan ei. Aga olgu aitäh pulbri eest igaljuhul. Tasun sulle esimesel võimalusel,” sõnas Müller ja hakkas ukse sulgemisega külalisele märku andma, et nende jutuajamine on lõpule jõudnud.

„No-noh, pole tänu väärt ja mis see piimapulber sitt ikka maksab,” vastas Karro ja hakkas teise korruse puutrepist mööda lehkavat koridori välisukse poole komberdama.