..ei teagi millest alustada, sest ma ei tea. kuidas see algas. Aga igatahes on see inimene, keda ma ei unusta ka pärast oma surma. Lihtsalt-nii salapärane ja teistest erinev, kuid kui talle mõtlen, vaatan, puudutan või lihtsalt loen ta mõtteid, tunnen südames valu...aga hingel on hea. Esimene kord kui mõistusel pole sellega midagi pistmist, võistlevad vennad. See on lahing, mida ei võideta ega kaotata, vaid lihtsalt haavatakse üksteist uuesti, uuesti..ja uuesti ja uuesti ning ollakse nende verd jooksvate armidega igavesti. See on lahing, kus ei mõrvata ega langeta...lõputu!
Ühel korral olime koos, polnud kedagi, kelle eest seda varjata, kelle eest põgeneda või valetada..oli me koos..piirideta koos..võtsid mu käe ning vaatasid silma. See pilk ajas mu hulluks, nii salapärane, kuid siiski nii palju ütlev..jääb loota, et vaid minu jaoks. Ei olnud valu..vaid unistused, soojus ja Sina-kõik! Sulgesin silmad ja teadsin, et see kõik jääbki nii..imeline tunne..Sa suudlesid ja lasid käest..läksid-hajusid ja läbi oligi see hetk.
Tahaks Sind veelkord hoida, suudelda-tunda..
4 comments:
Mmmm..
Mmmm?
Mmmm!
?
u got nothing!
A kui sa sedasi jätkad, küll ma midagi ikka välja kraabin! :P
Sellel kraapimisel on nimi ka-kollane ajakirjandus!
Post a Comment