Kuulen häält, mis tundub tuttav,
ei üritagi mõelda miks.
Lihtsalt kohina poole ruttan,
kõik äkki muutub mõtetuks.

Peatun vana majaka ääres,
toetun seinale nautides merd.
Tormipritsmed mu lõhkistel säärtel,
mulle tähendavad ookeani verd.

Sulen silmad ning sügavalt hingan,
pole vajagi näha, kuid tean.
Tunnen ärevust sügaval hinges.
Kõik on õige, ma minema pean.

Astun kivile, saatust ei karda.
Ebakindel on jalge all pind.
Samm-sammult tegevust kordan.
Mu elu on ihade hind.

Rebin õnne toova keti kaelast,
pudeneb pärleid mu lõhkiselt keelt,
kokku lained pea kohal saavad.
Tean, et kõnnin surmaalleel.


Ükskõik kuhu poole ei vaata,
ikka näha on mäslevat vett.
Olen märg, kuid see mind ei peata,
minu suunaks on kividest kett.

Lõppeb tee ning otsa saab rada.
Vaibub kurjus vaevatud veelt.
Võtan hoogu enam ei saa pidurdada.
Hüppan hukule surmaalleelt.